Poola päev

Algas sellega, millega eile lõppes. Piirivalvurid tagusid vastu ust ja võtsid jälle dokumendid ja hakkasid oma autos neid uurima, kuhugi helistama jne. Kas eilne valve ei öeld juba, et siin tee ääres parklas magab üks NATO liige, ma pole vaenlane ju! Ma ei tea, mis neil lahti on, olen selles piirkonnas aastaid olnud ja nüüd 3X järjest.

Olgu, igatahes soovisid nad mulle kõike head ja vabandasid, et ega nad ometi mind üles ei ajanud ...

Karm udu, tõsiselt paks Poola udu, keerasin fotokal värvid maha, ehk hoian"filmi" kokku nii.

Tänane päev oli kõiksesebimise tähe all, käisin läbi majutusi, kellele oldi kirjutatud, aga ei vastanud. Ega nad polekski vastanud. Igat vestlust alustasin küsimusega, et kas vene keelt oskab. Vastus oli -> po nemnogu ja surus nimetissõrme ja põidla kokku, kus peaaegu pilu puudus. Panin siis servohorvaadi segakeelt. Taat vaatab mind ja ütleb, et oot ma kutsun tütre. Siis kuulavad mind isa ja tütar ja siis leiavad nemad, et kutsume emme ka. Taat oskab ainult poola keelt, tütar natuke inglise keelt ja emme natuke vene keelt, kõik kolm sushistavad vurinal poola keeles. Aga me saime asjad aetud, sest on veel üks keel-> joonista lihtsalt paberile kõigepealt voodi ja siis sinna juurde kriipsujuku ja kirjuta taha arv jne jne. Voila! Kõik selle nimel, et saaks toimuma kevadine rattaretk sinnakanti. Nii ma asju ajangi ja saab aetud küll. Ja inimesed on niiiii toredad, need poolakad.

Aga nüüd ma olen juba Leedus, homme peaks Grodnosse saama, seal vaja Valgevene reisi jaoks paar asja kinni panna.

Pildid tänasest udust, sügispoolaudu.