Neljapäev, 13. november 2014

Söök

Ma söön igasugu värki, kõige rohkem maitseb mulle õlu muidugi. Aga seda tohib võtta peale tööd, peale 8-t. See on mul paigas. Kui Poola läksin, oh seda õnnetust, kella tuli keerata tund tagasi, tööpäev kohe pikem ja õlu libises kaugemale.

Auto sööb mul diislit ja kõige odavama hinna sain 0,86 eur. Tegelt on see kallis, olen aastaid Valgevenes maksnud 0,66 ja sinnakanti. Miks niipalju tõsteti? Vat ei tea. Ja pole vahet, kas kolhoosi või eurotanklas, igal pool kehtivad riiklikud hinnad.
Muidu on Vv-s söök hea, restoranis pead küll kaua ootama, aga selle eest tehakse toit väga söödav, kusjuures ka odav. Ja õlu maksab restoranis sama, mis poes.
Tavaliselt ma proovin igal pool kalasuppi, kui seda pole, siis seljankat. Mul on kogemus, et teeäärsetes kohvikutes pole suurem asi toit (eriti hull on kohvi) aga ikka läksin ja võtsin ühe seljanka, tundus kallis (30 000 BYR) ehk siis ka hea. Pettusin. Kõik lubatud asjad olid sees, mis seljankal peavad olema aga vedelik ise oli nii maitsetu ...
Enamasti teen ma ise süüa ja mulle maitseb riis. Alati, kui Vv-s olen, ostan konservi riis loomalihaga, lööd selle pannile ja super. Lihaga on nagu on, eks pool sellest on liinimeister endale koju tassind aga kui natuke pipart-soola-küüslauku lisad- saab asja. Muidugi proovin ma kõikvõimalikke kalakonserve. Mitte mingeid tuunasid vaid nt. haug tomatis või luts zelees või ahven õlis jne jne. Aga päris tihti juhtub, et olen ühe prooviks ostnud, see maitseb ja järgmistes poodides seda enam pole. Või siis ostad igaks-juhuks rohkem ja pärast ei taha seda ka hulgus- pontu. Hapukoor on neil väga hea, selline nõukaaegne maitse. Vv-s ei lisata eriti mingeid säilitusaineid, poes on keeduvorst ka justkui kahtlane, otsast hall. See väike viil lõigatakse enne ostu ära ja tõsiselt hea maitsega vorst. Sama on ka söögikohtadega: kasutatakse lihtsaid ja tavalisi maitseaineid- sool, pipar, sibul, küüslauk. Ei mingeid liha-kanamaitseaineid, mis meil kombeks.

Ehk puutub ka see sööki, et kui Vv-st eile Lätti tulin, ilmus range tsikk mu ette ja kamandas, et kas ma liha ja piimatooteid vean? Ütlesin, et omaarust mitte. Ma vaene hing ei tulnud selle peale, et mul on eesti juust, piim ja hapukoor külmkapis. Tsikk kuulutas kapi ust avades võidukalt, et olen rikkunud seadust ja euroopa liitu vedanud piimatooteid, et kas ma aafrika katkust olen midagi kuulnud? vabandasin, et pakid onju kinnised ja Eestist ostetud, et see minu söök ju. Ei see lugenud midagi. ajasin selle tsiki lihtsalt närvi ja lõpuks lohistati mu massin ja mina ühte angaari, kus lasti kaks koera lahti ja edasi oli nagu filmis ikka. Tollipoiss suskas sõnaotseses mõttes nina puhta vee paagi avast ise ja tõmbas mitu pikka sõõmu, et veenduda, et see pole mitte 100 liitrit diiselt. Nad võiks oma koerad ka suitsu ja viina ja diiselkütusele välja õpetada. Igatahes tundis üks Sharik hoopis huvi mu lihaga riisipudru vastu, peremees muudkui tiris teda jõuga eemale.Teinekord tean, kuhu narkotsi peidan- lihariisipudru sisse.  Aga oma mukidele võiksid nad süüa anda! Eks nad minu juustu vitsutavad ka nüüd endale kerre. Mukid vaatavad pealt ja kaevata nad ka ei oska.
Läti esimest Maximast ostsin sama Tere piima ja sama Tere hapukoore tagasi

Pildid pole otseselt toidust.






Kolmapäev, 12. november 2014

Kolhoos

Kui nüüd mõned kangelaslinnad välja arvata, on see maa üks kuradima suur kolhoos küll. Ja Batja hoiab ohjadest.
Seisad põllu ääres ja lõppu ei paista. Traktorist- kündjamees peab vist kolme päeva võileivad kaasa võtma, teab, millal oma vaoga koju tagasi saab. Nii ääretu kõik. Ja masinad on ka koletu suured. Veel mõned aastad tagasi nägin väikest pellarussi tööd sellisel põllul tegema, nüüd on suurem tehnika platsis.

Jäin üht ääretut suhkrupeedi põldu imetlema ja neid peedi kuhjasid, need olid mäed lausa. Ja siis ta tuli. Peedikombain. Suur nagu maja. 2 juhti sees. Undas ja mürises, ees oli mingi agregaat, mis pealsed lõikas ja eemale pildus. Edasi olid mingid haaratsid, mis peedid üles võttis. Suur kolu oli poolenisti peete täis. Kuskil eemal siis laseb ennast tühjaks, teeb kuhja.

Läksin juba võetud vagudele vaatama ja ... jumal, kui palju jääb ju maha. Õudne. Lisaks pannakse veokad hiiglama kuhjaga täis ja asfaldil vedeleb ka neid peete ... milline raiskamine, Batja, kus Su kolhoosniku südametunnistus on ?:)



Teisipäev, 11. november 2014

Päike

Päike on hea, päike on soe, päike on värv.

Peale mitut päeva külma udu on see nagu uuestisünd :)



Esmaspäev, 10. november 2014

Belarus

Igav päev
Sombune, udune, niiske.
Ei mingit äksenit, mittekuimidagi
Ainult Grodnos eksisin 3 tundi, seal on niipalju uut ehitatud, suured laiad maanteed aga silte mittemiskit. Kui küsisin teed, siis ütles üks taat, et tead, et ma oskan sinna sõita, aga vaata seletada ei oska, vott!

A geps, see elab oma elu, ta veel kuskil Poolas tiirutab ja näägutab- pööra kohe tagasi!

Olen jälle miljonär, ai kui hea tunne. Suur hunnik raha. Läksin teha kohe laiaks lööma, leidsin linna, mille nimi meenutas tölkes katku vms. Leidsin ka hotelli- kohe hulka raha võeti selle eest ära. Aga ma olen nüüd inimene. Toa kõrgus ,,,, korvilaua võiks siis panna. Akna all seisab onu Lenin. Siis veel suur lipuga hoone. Tegelt on juba pime, homme vaatan, mis siin toimub.

Õhtul hakkan "Batja" kõnet kuulama, kindlasti kuskilt kanalilt tuleb. Mulle meeldib teda kuulata, meenutab meie kunagist kolhoosi esimeest.

Alla poodi vajatakse koristajat, 2 400 000 palka pakutakse.Uhh!


paar pilti kah täna.



Pühapäev, 9. november 2014

Poola päev

Algas sellega, millega eile lõppes. Piirivalvurid tagusid vastu ust ja võtsid jälle dokumendid ja hakkasid oma autos neid uurima, kuhugi helistama jne. Kas eilne valve ei öeld juba, et siin tee ääres parklas magab üks NATO liige, ma pole vaenlane ju! Ma ei tea, mis neil lahti on, olen selles piirkonnas aastaid olnud ja nüüd 3X järjest.

Olgu, igatahes soovisid nad mulle kõike head ja vabandasid, et ega nad ometi mind üles ei ajanud ...

Karm udu, tõsiselt paks Poola udu, keerasin fotokal värvid maha, ehk hoian"filmi" kokku nii.

Tänane päev oli kõiksesebimise tähe all, käisin läbi majutusi, kellele oldi kirjutatud, aga ei vastanud. Ega nad polekski vastanud. Igat vestlust alustasin küsimusega, et kas vene keelt oskab. Vastus oli -> po nemnogu ja surus nimetissõrme ja põidla kokku, kus peaaegu pilu puudus. Panin siis servohorvaadi segakeelt. Taat vaatab mind ja ütleb, et oot ma kutsun tütre. Siis kuulavad mind isa ja tütar ja siis leiavad nemad, et kutsume emme ka. Taat oskab ainult poola keelt, tütar natuke inglise keelt ja emme natuke vene keelt, kõik kolm sushistavad vurinal poola keeles. Aga me saime asjad aetud, sest on veel üks keel-> joonista lihtsalt paberile kõigepealt voodi ja siis sinna juurde kriipsujuku ja kirjuta taha arv jne jne. Voila! Kõik selle nimel, et saaks toimuma kevadine rattaretk sinnakanti. Nii ma asju ajangi ja saab aetud küll. Ja inimesed on niiiii toredad, need poolakad.

Aga nüüd ma olen juba Leedus, homme peaks Grodnosse saama, seal vaja Valgevene reisi jaoks paar asja kinni panna.

Pildid tänasest udust, sügispoolaudu.





Laupäev, 8. november 2014

Muki seiklus? Selleks, et midagi kirja panna, tuleb leiutada pealkiri, terve päeva olen sellele mõelnud ja lõpuks maandusin ühes järjekordses tanklas- Statoilis.
Larbin pakisuppi ja minu körval, ääretult suures parklas istub ... pisikene Muki. Istub ja ootab. Ja siis saabub suur rekka ja Muki seisab selle ette ja hakkab haukuma. Haugub seni, kuni talle miskit head visatakse. Ja siis tuleb järgmine rekka ja kõik kordub uuesti. Vat selline Muki. Muide, minu tagasihoidlik putka pole isegi silmapilgutust väärt!
Saagu siis selle koerakese auks mu järjekordsele blogile selline nimi. Ja ehk paneb ta mindki lõpuks tähele ... kui ta vaid teaks, mis mul külmkapis on!!!

Sügismasendus on selle nimi, sügis on ehk ilus, aga mitte lõputult. See pori, see jälk pläga, libe-tatine-udune-vihmane ja külm. Igatahes võtsin lõpuks kätte ja hakkasin sõitma lõuna poole, sest kus mind pole- seal pidi ju hea olema :D Kuna mul on natuke asja ka, vaja mõned broneeringud teha, tutvusi sobitada, siis oli nagu vabandus kah olemas.

Kui aus olla, siis läks hullemaks veel. Paduvihm, vihmast libe tee, pime, esitulesid käisin paar korda vaatamas, kas ikka põlevad. Sedasi algas mu sõit. Üllatus üllatus, Pärnumaal mitmes kohas nägin tee ääres õpilasi kõmpimas, ei mingeid helkureid! Läti algas sellega, et kadusid ka teemärgistused, mille järgi sõitsin. Haakisin ennast rekka taha, et seal siis (eba)turvaliselt edasi jõuda. Paaril korral üritasin talle koormasse ronida.

Esimeseks eesmärgiks võtsin Kursi Statoili, tean et seuke suur ja ilus. Sinna jäingi ööseks parkima. Kiluvargad ikka üllatavad, pidin bensukasse 8 eur. maksma. Selle eest, et ma pargin. Auto nr. kirjutati üles, öeldi, et neil on mehitatud valve. Oligi, öösel, kui aknast välja piilusin, liikus mingi tont koguaeg rekkade vahel ja uuris autonumbreid. 8 eurtsi, õudneeee. Selle eest sain ma Valgevenes autokoha, elektri, vee, paadi, sauna, korvitäie tomateid-kurke-viinamarju. Aga ega ma seda asja nii ei jätnud. Neil seal oli mingi kampaania, õlle liiter maksis alla euro. Ostsin võidukalt selle putka odavast õllest tühjaks :) (õlle liitri hind on mulle kindel väärtus, mida igal pool arvutan, korrutan ja jagan)

Hommik algas lootusrikkalt, et kas tõesti näen juba teisel päeval päikest! Ees oli kaugel kaugel kollane laik. Vahepeal käisin eestlastele armsaks saanud 19 kilomeetril. Lootsin süüa saada. Vaikus. Remont.
Seisin aia ääres, vahtisin kitsekesi. Korraga kihutas mu poole hirmuäratav elukas. Kuradi emu. Hea et aed vahel oli, sellegi poolest üritas ta oma laiaks litsutud nokaga mu arbuusi sisse korraliku augu lüüa. Siis ajas tiivad laiali ja kutsus mind jõudu katsuma.
Emu

Igatahes varjusin ma oma putkasse ja hakkasin süüa tegema. Tüüp vahtis mingi aeg mu putkat ja siis läks pikal jooksul kitsekesi taga ajama. Segane vend.









Rail baltic. Olen seda teed siin palju kordi sõitnud, alati mõelnud, et miks pole rongiühendust Euroopaga. Eestis on veel vähe liiklust, aga Leedus ja Poolas hullumaja. Rekkad rekka küljes kinni. Eriti täna, kus nad üritavad jõuda pühapäeva õhtuks Saksa piirile, et siis öösel korraga startida. Sada kilomeetrit pikk see lohe. Maantee sõidetakse aastaga renni. Proovi selles siis sõita, eriti, kui vihma sajab. Kõiksevärk tuleks rongile panna, kui palju vabaneb maanteed, palju vähem reostatakse õhku ja ... hulga rekkamehi jääks tööta.
Aga miks see raudtee peab kiir olema? Kel kiire, see saab lennukiga. Mina oleks küll rahul, kui oleks mugav kupee, hea restoran ja paari päevaga Berliinis kohal. Ja trass võiks olla seal, kus on juba raud maas. Tallinn- Tartu- Valga- Riia jne.

Mida rohkem lõuna poole, seda odavamaks läheb kütus. Viimane on mu suurim kulu, 1,249, 1,214, 1,179 ->
Sõber Arvo oli siit kuu aega tagasi läbi sõitnud -> nüüd Itaalias juba- soojas:)  http://ovrakindlis.blogspot.com/

Leidsin üles kurjami, kes neid pilvi teeb,, Leedus, seal taga, näete?
Salajane pilvevabrik.

Poola poolt paistis juba päike, tuli korraks ja kadus Poola poole tegasi.
Seesama kollane laik mind hommikul meelitaski.